Brazimoto triibulised, eri stiilides kindad on tänane vahva leid. Põhimudel on sama, aga eri värvikombinatsioonidega saavutatakse küllalt eri tulemused. Tavalisest must-valge-mustast Briti lipuvärvide ja bling-bling kuldne-must-kuldseni. Hind sõltuvalt mudelist kas 60 või 70 dollarit, Eestisse lisandub transpordikulu 7,50 dollarit kindapaari kohta. Kahtlustan, et tellisin endale uued kindad sealt, kui kohale jõuavad, siis arvustan.
Pildil mudelit Brit ja Player.
Viide: www.brazimoto.com
Paar nädalat tagasi kirjutasin body armor’ist ja kommentaarides läks veidi laiemaks turvalisuse teemaliseks arvamiseks. Alati sõnakas Oldmoped arvas, et roller sai tehtud puhta riide sõiduvahendiks ja on eelkõige seda ka täna. Ehk igasugused kohmakad turvalised ja/või turvaelemente sisaldavaid riided ei haaku hästi rolleri kui linnasõiduki stiiliga. Olulisem on kiire kodu-kontor-linn-kodu kulgemine, alati ei tea, kuhu päev viib ja kas korralik mootorrattahiire riietus pärastlõunasele kohtumisele või arstikülastusele sobib. Kes proovinud, see teab, et jopede-pükste selga ajamine on suht tüütu tegevus.
Foto: ben+maggie
Huvitava kokkusattumusena kerkis pea samaaegselt biker.ee foorumis üles teema “Varustus kohustuslikuks“, mille kohaselt Eesti seadusloojate seas idaneb mõte lisaks kiivrile veel turvavarustust mootorratturitele kohustuslikuks teha. Kommentaarides käis päris kõva andmine, peale ei jäänud ühtki seisukohta, lõbu oli aga laialt. Endal veendumus, et kiiver kiivriks, aga ülejäänud varustuse osas peaks iga ühe enda otsustada olema, mis tal seljas on. Hetkel äraootav seisukoht, et eks näeb, kaugele plaan jõuab.
Loe edasi…
Esimene Bikeri Täika toimub 17.05 Motodepoo hoovis algusega 10.00-15.00. Oodatud on kõik eraisikutest müüjad kes tahavad oma seismajäänud kolast lahti saada. Hinnad peaks olema täikale vastavad. Vaata oma stuff kriitilise pilguga üle, ära päris sodi ka müüki too. Vahet pole kas müüd riideid, varosi või muud motostuffi. Depoo poolt saaks kasutada riidestangesid ja riidepuid. Kes tahab võib lihtsalt autolt või rattalt müüa. Lisainfo Biker.ee foorumis.
Body armor (turvapüksid-pluus? kaitsmetega särk ja püksid?) on korraliku mootorrattajope alternatiiv. Näiteks neile, kes ei leia endale meeldiva stiiliga “päris” motojopet ja tahaks oma tavalise nahktagi, parka või ülikonnaga edasi sõita. Samuti hea suvel, palava sõiduilmaga kandmiseks. Piltlikult öeldes on tegu tugevalt keha ümber hoidva särgiga, millesse sisse õmmeldud õla- ja küünarnukikaitsmed, osadel versioonidel ka selja- ja rinnakaitsmed. Motokrossitajad on sellist “rüüd” juba ammu kandnud, tänavasõitu sobivad variandid on pigem viimaste aastate lisandus.
Tootjaid on kindlasti palju, ise surfisin veidi Bohni kodukal, sest seda firmat soovitati Modernvespa foorumites. Naistele paremini istuvat versiooni teeb Cameleon, aga sealt vesti tellinud Modernvespa lugeja polnud päris veendunud Elan Invisible Armor‘i kaitsevõimes - kaitsmed veidi väikesed ja ei tundu nii tõhusad, kui korraliku tagi sees olevad. Camelon olla lubanud, et aasta teises pooles tuleb tõhusamat kaitset pakkuv mudel välja.
Eesti suved võivad kohati päris soojaks minna, eriti aeglases linnaliikluses passides, et motojope, millel küll vooder välja käib ja jahutusavad ka olemas, võib ikkagi liiga palavaks osutuda. Kui lisaks soov armsaks saanud, kuid ebaturvalise jope või linnariietega sõita, siis tasub body armorit (näiteks ülemisel pildil olevat Bodyguard Airtex särki) kaaluda küll. Muuseas, palava sõidujope alternatiiviks on ka nn mesh-joped, mis õhu läbilaskvast materjalist tehtud, kuid õlgades-küünarnukkides korralikke kaitsmeid sisaldavad. Eesti poodides saada olemise kohta ei oska midagi öelda, ei ole eriti motopoodides ringi surfinud.
Tunnistan ausalt, et eelmisel suvel sai palavate ilmadega väga suviselt - särgi, lühikeste pükste ja plätudega sõidetud. Väiksemgi kukkumine lõppeks sellisel juhul väga kurvalt. Näis, kas sel suvel sama moodi lollisti riskin või hakkab vanuse lisandudes ka turvalisus olulisemaks muutuma :)
Kolmapäevast saadik on sõidupaus, sai teisi liiklusvahendeid kasutades Tartus käidud, kus jalad ja ratas palju mõistlikuma liikumismoodusena tundusid. Enne jõudis ilma aga ka Tallinnas üsna suviseks muutuda. Nii oli kolmapäevases tipptunnis koju sõit üsna palav. Mis siis, et Rukka tuulekindla särgi juba mõnda aega tagasi kodus ära riiulisse pakkisin. Suvisemaid kindaid oleks vaja. Siiani hästi teeninud Tucano Urbano Softy kinnaste osas sai tegelikult juba eelmisel suvel selgeks, et suvekuudel liialt palavad. Nädal tagasi koju tulnud sama firma kataloogist jätsid Morganid (kõrval pildil) väga sümpaatse ja stiilse mulje. Ilusaid kindaid on neil teisigi.
Mis veel? Viimased paar kuud olen arvestust pidanud oma Urri bensukulu üle. Laias laastus saab paagitäiega 200 kilomeetrit sõita. Tangin enamasti 7,3 liitrit korraga ja maksan selle eest 120/130 krooni. Pole paha. Kuigi Vespa GTS-il võiks küll suurem paak olla, mäletan eelmise suve pikematest sõitudest, kuidas pidevalt peab arvestama, et kus ja millal järgmine bensiinijaam teele jääb.
Suvistest kulutustest terendab täiskiivri (no ei leia kuidagi ilusat) ostmine, suvisemad kindad ja ka 10-tuhande kilomeetri hooldus. Seni meelel mõlkuv pikem matk võib tähendada ka külgkottide soetamist.
Ja ükski post poleks täielik, kui ma midagi kiivritest ei kirjutaks. Kuigi otsin täiskiivrit, siis silma jäävad ikkagi eelkõige lahtised rolleri stiiliga palju paremini haakuvad koorikud. Seekord tegu Belli toodanguga, millel toredad kreemjates toonides siiruviirulised kiivrid. Mingisugust Shorty varianti on ka Web Bike World arvustanud ja neile tavapäraselt lahtine kiiver häid hindeid ei saa. Kiivritüübid ja nende turvalisus vääriks täiesti eri postitust.
Kummid said eelmisel nädalal välja vahetatud, mis ma selle naelaga ikka kuival asfaldil klõbistan. Siledam kumm on ikka mõnusam - vaiksem ja mugavam sõita ja roller läheb kuidagi väiksema vaevaga edasi. Samas talvekummi soetamist küll ei kahetse. Lisasid lumistel ja külmadel aegadel sõidukindlust ning kindlasti pidamist ka. Järgmisel talvel jälle alla. Kummidega saab peagi veel tegeleda, sest praegu all olevatel hakkab muster vaikselt ära kuluma, peab mingi alternatiivi leidma. Natuke põnev ka, sest netikommentaaride järgi on Vespa tehasekummid (Sava mingisugused) kehvemapoolsed ja hea kummiga võiks sõiduomadused tunduvalt paraneda.
Teine jutt on pigem virin. Sain lõpuks kätte ammu tellitud Belstaff Classic Trophy beezhi sõidutagi, aga selle L suurus on mulle liialt suur. Esiteks näen ma selle jaki sees kahtlaselt väike välja, aga veel olulisem, et vale suurusega sõidujope istub sõites ebamugavalt, õla- ja küünarnukikaitsmed liiguvad kukkudes paigalt ja ei kaitse. Ka tuul pääseb paremini sisse keha jahutama.
Netist tellimise hädad, aga muud võimalust Belstaffi asju saada ei tundu üldse olevat. Muus osas on tagi selline nagu ette kujutasin. Vahatatud puuvill on päris põnev materjal, kvaliteet esmaklassiline ja tegumood parasjagu retro. Tüdruk arvas, et mu praegune Heldi racer-välimusega jope on lahedam, aga mida tema ka teab :) Aga egas midagi, tuleb L tagasi saata ja M asemele küsida. Esialgsest plaanist läheb kallimaks, aga sõidujope liiga oluline osa varustusest, et koonerdada.
Piinlik lugu, juba mitu nädalat pole kiivritest kirjutanud :) Seekord midagi suure moebärndi logoga ja midagi spetsiaalselt naistele. Mochino kiivri leidsin itaaliakeelselt Newmax.it lehelt, kus lisaks ka mõned Ferrari, Borsalino, Momo Design’i, Ferrari ja Cromwelli disainerkiivrid. Mulle tavaliselt suure logoga moebrändide asjad ei meeldi, aga kuidas saaks vastu olla kiivrile, millel tohutusuur lukk (või selle imitatsioon) üle pea käib, või millel lahe kontrastne must-valge kujundus.
Laura Smithi kiivrid leidsin Benchmark Helmets onlinepoest. Lemmikuks Bordeaux-punane mudel, mis alloleval pildil näha. (Huvitav, siin poes on sama kiiver üle poole odavam, kahtlane.)
Roof-i Boxer-nimeline kiiver on üks omapärasema välimusega kiivreid maailmas. Tõsi, paremini sobib ta ehk mõne streetfighteri või kurja välimusega Harley selga, aga miks mitte ka mattmusta MP3 või muu välimuselt sobiva sõitja ja rolleri juurde. Kuigi Boxer V mulle meeldib, siis vist isegi punane mudel näeks Vespa kukil veidi liiga veider välja :)
Praegu on tootmises juba Boxeri teine põlvkond (lisandusid ventilatsiooniavad, parandati natuke kinnitusi ja visiiri liikumismehhaniste), aga eBay’s hindu surfides tundub, et ka esimese versiooni hinnad pole eriti langenud. Omapärane kuju on inspiratsiooni andnud paarile päris võikale isevärvitud mudelile. Allpool mõned pildid, Roof Boxeri ja Roofi teiste mudelitega saab Roofi kodulehel tutvuda, või lugeda WebBikerWorldis Boxer V mudeli arvustust.
Pikalt ei jõua hetkel kirjutada, aga prantsuse firma Ruby kiivrid on küll üle prahi, kui avatud retro-look meeldib. Firma kodulehe andmeil ammutatakse inspiratsiooni Steve McQueen’ist, ulmekirjandusest ja prantsuse luksusetraditsioonidest. “Igapäeva kangelaste ja kangelannade hea välimuse ja turvalisuse garateeerimine” on Ruby üks hüüdlausetest. Pavillon-nimelised kiivrid on tehtud karbonfiibrist, vooder lambanahast. Hinna kohta ei oska midagi arvata, aga odavad nad kindlasti pole. Kättesaadavus võib Eestis samuti keeruliseks osutuda, firma ise neid ei müü ja edasimüüjate kodulehtedelt ka kiire surfimisega midagi ei leidnud. Võib-olla õnnestub täna Londonis Selfridge’ist läbi hüpata, seal peaks neid väidetavalt olema - saaks hinda ja pähe istumist proovida.
Ruby avastasin thecoolhunter.net-ist.
Lenksumuhvid jõudsid postiga Eestisse tegelikult juba eelmisel nädalal, aga ilm oli soe ja ei viitsinud nende paigutamisega tegeleda. Täna vaikset lumesadu ja külma lubavat ilmaprognoosi lugedes läksin mässasin kümme minutit õues rolleri juures ja tulemus selline nagu pildil näha (vabandust, kehva moblakaamera kvaliteet).
Päris mitu üllatust sain. Esiteks on need muhvid parajad pirakad, käsi kaob pea küünarnukini sinna sisse ära. Teiseks on nad vähemalt praegu üsna jäigad ja suruvad natuke käe randmeosale, mille tulemusena hoian lenksust mõnevõrra teistmoodi kinni. Kolmandaks ei ulata või mahu näpud väga hästi pidurit haarama. Kojusõiduga ei jõudnud väga hästi aru saada, millega täpselt tegu, oletan, et kui muhvid sisse sõidetud saab, siis annab esialgne jäikus mõnevõrra järgi ja hoidmine, kasutamine muutub veidi mugavamaks. Kõikidele nuppudele (eelkõige siis suunatuled) saab ilusti ligi, käsi saab sealt suht kiiresti sisse-välja ja juhtimist oluliselt ei sega. Eks veidi mõjutab lenksu otstesse lisandunud raskus sõitmist ikka.
Seda, kas kätel soojem oli ei pannudki tähele, sest olin ametis näha püüdmisega. Muhvid on seest mõnusa karvase polstriga, et ju ta ikka soojem on. Eks näis, kas saan külmaperioodi lõppedes kokkuvõtteks öelda, et “jah, muhvid on head, kui sõidad pikemaid otse” või tasuvad ennast väiksest ebamugavusest hoolimata ka linnasõidul ära.
0-kraadine ilm ja tihe lumesadu tähendasid täiesti udus visiiri ja tõstetud visiiriga sõidu võimatust - lumehelbed toksisid järjekindlalt silmadesse auke. Nii hullu nähtavusprobleemi ei mäletagi. Homme (kui öösel just liiga palju lund maha ei tule) pean esimese asjana kuhugi bensiinijaama sõitma ja anti-fog vedelikku ostma visiiri jaoks.
