UrbaanUrr

Lenksumuhvid jõudsid postiga Eestisse tegelikult juba eelmisel nädalal, aga ilm oli soe ja ei viitsinud nende paigutamisega tegeleda. Täna vaikset lumesadu ja külma lubavat ilmaprognoosi lugedes läksin mässasin kümme minutit õues rolleri juures ja tulemus selline nagu pildil näha (vabandust, kehva moblakaamera kvaliteet).

Päris mitu üllatust sain. Esiteks on need muhvid parajad pirakad, käsi kaob pea küünarnukini sinna sisse ära. Teiseks on nad vähemalt praegu üsna jäigad ja suruvad natuke käe randmeosale, mille tulemusena hoian lenksust mõnevõrra teistmoodi kinni. Kolmandaks ei ulata või mahu näpud väga hästi pidurit haarama. Kojusõiduga ei jõudnud väga hästi aru saada, millega täpselt tegu, oletan, et kui muhvid sisse sõidetud saab, siis annab esialgne jäikus mõnevõrra järgi ja hoidmine, kasutamine muutub veidi mugavamaks. Kõikidele nuppudele (eelkõige siis suunatuled) saab ilusti ligi, käsi saab sealt suht kiiresti sisse-välja ja juhtimist oluliselt ei sega. Eks veidi mõjutab lenksu otstesse lisandunud raskus sõitmist ikka.

Seda, kas kätel soojem oli ei pannudki tähele, sest olin ametis näha püüdmisega. Muhvid on seest mõnusa karvase polstriga, et ju ta ikka soojem on. Eks näis, kas saan külmaperioodi lõppedes kokkuvõtteks öelda, et “jah, muhvid on head, kui sõidad pikemaid otse” või tasuvad ennast väiksest ebamugavusest hoolimata ka linnasõidul ära.

0-kraadine ilm ja tihe lumesadu tähendasid täiesti udus visiiri ja tõstetud visiiriga sõidu võimatust - lumehelbed toksisid järjekindlalt silmadesse auke. Nii hullu nähtavusprobleemi ei mäletagi. Homme (kui öösel just liiga palju lund maha ei tule) pean esimese asjana kuhugi bensiinijaama sõitma ja anti-fog vedelikku ostma visiiri jaoks.

Sildid: lenksumuhvid, nähtavus, udu, varustus