UrbaanUrr

Tänasteks erilisteks ja veidrateks rollerileidudeks on külgkorviga retromudel ning iPodiga käivituv kandiline kuubikroller. Külgkorviga retroroller on mulle hetkel tundmatu. Rolleri esiosa kõvasti modifitseeritud, külgkorve olen vist teisigi selliseid näinud, kusagilt netist tellitav mudel.

Foto: woowoowoo

Kandiline Mopah on tööstusdisaineri Michael Tsengi versioon isikupärasest rollerist. Lisaks kummalisele kandilisele kujule, puust istmele ja küljepaneelidele on kogu Mopah’i kontseptsioon muusikaga seotud. Roller käivitub vaid iPodi lenksu vahele pistmisel (sealjuures käivitab selle vaid sinu iPod), heli teevad jalge vahele jäävad kaks kõlarit. Tseng on Mopahi veebilehel oma ideest ja tehnilisest teostusest (tõsi, jõuallika kohta mingit infot ma ei leidnud) pikemalt kirjutanud. Äkki saab sealt mõni hakkaja Eesti insenerihakatis inspiratsiooni.

Täna tundsin vist esimest korda, et naelkummid oli ikka päris hea otsus. Igapäevasel koduparkla-töö sõidul on algus ja lõpp väikestel tänavatel, mida ei soolatata, seal ilma naelteta väga sõita ei tahaks. Bensiinijaamas oli ka libe. Ristmikel peatudes tegi nalja, et jalg libiseb alt ära, roller veab aga ilusti nii sõitma kui pidurdab. Autojuhte väga ei vahi, aga paar “mida see hull mõtleb?” pilku tuli küll. Samas jalgu ma kellelegi ei jää ja ei meenu talvest ka erilisi juhtumeid, kus mind millekski peetud pole. Paar rida vahetavat autot on üllatusmanöövrit tegema hakanud, seal võis süüdi olla ka minu nende “pimedas alas” paiknemine. Seepärast püüangi sõites alati kas kõrvalsõitva auto esiuksega kohakuti sõita või siis piisavalt ees-taga.

Lõuna paiku võiks minna natuke õue libedasõidu koolitust tegema iseendale. Kontori ümbruses head lumised tänavad, saaks veidi sõidukindlust juurde. Tänaseni tegelikult ei tea, kui palju gaasi keerata, pidurdada, kallutada libedamaga tohib.

Tervitaks siinkohal Jan-i, kes vist praegu 50-kuubikulise naelrehvidega rolleriga liikleb.

Motorbiker.org avaldas huvitavat infot Prantsusmaal eelmisel aastal enim-müüdud mootorrataste kohta. Tuleb välja, et TOP 10s on vaid 5 mootorratast, need kõik Jaapanist pärit. Ülejäänud 5 on rollerid, neist 4 mudelit 125-kuubikulise mootoriga. 125 cc edu põhjuseks pakub motorbiker.org Prantsuse seadust, millega 2 aastat B-kategooria lube omanud juht ei pea 125 cc rattaga sõitmiseks uusi eksameid tegema. Esimene mitte-Jaapani ratas müügitabelis on BMW R1200RT, mida müüdi 1938 tükki.

Prantsuse rattamüügi edetabel 2007

1. Yamaha 125 Xmax - 9,740
2. Kawasaki Z750 - 7,044
3. Honda XL 125 V - 6,068
4. Kawasaki ER-6 - 5,846
5. Suzuki 125 Burgman - 5,747
6. Peugeot Satelis 125 - 5,729
7. Yamaha Fazer 600 - 5,720
8. Piaggio MP3 - 4,846
9. Suzuki GSF 650 - 4,838
10. Yamaha 500 Tmax - 4,124

Kuna sõitmisest suurt kirjutada pole (soe ja kuiv ilma ajasid rolleri jälle tänavale), siis võtan ette oma teise lemmikteema - natukenegi stiilsemad sõiduriided, millega annaks rolleri seljas istuda ja linnas ka niisama ringi liikuda. Keskendun alguses jopedele. Eesti motopoodides ringi vaadates tundub, et on kaks varianti. Kas karjub jope, et “tulen rinkalt” või “homme lähen ümbermaailmareisile”.

Esimesena jäi ette selline tootja nagu Dainese, kes teada-tuntud mootorrattariietuse, kiivrite ja muu varustuse tootja. Dainese kodulehel on väga suur valik sõidujopesid, aga ühe paari vahvaid leidsin hoopis grandprixlegend.com-ist. William Tex ja Lady Luska peene joonega joped ongi joonte pärast erilised. Muidu ka vahvad - ei lõppe naba juures ära, rinnataskud, eemaldatav sisevooder, eemaldatavad kaitsmed õlgades ja küünarnukkides, tasku seljatoe tarvis. Mõlemad joped on veekindlad. Hinnad kahjuks üsna krõbedad, onlinepoes 250-275 naela (5500-6000 krooni).

Dainese William Tex ja Lady Lushka jakid.
Loe edasi…

Kui projekti “Rolleriga aasta läbi” ette võtsin, siis teadsin, et tegelikult on Eestis ikkagi mingi periood, kus ei ole ilmselt võimalik sõita, või vähemalt pole see mõnus. Talve tulles lubasin endale, et kui ma enam sõitu ei naudi, siis teen pausi, kuniks ilm jälle paremaks läheb. Nüüd jõudis see aeg kätte.

Hommikul passisin tükk aega aknal, ilm.ee-s ja Tallinna ristmikekaamerate veebilehel, kaaludes, kas minna või mitte. Lõpuks tõmbasin kõik kolm riidekihti selga ja kõmpisin parklasse. Peatänavad tundusid piisavalt lumest puhtad. Eks neid on kõvasti soolaga loputatud ka. Huvitaval kombel pelgasin kõige rohkem autosid. Ise oskad plaanida, millal kiirendada, millal pidurdada, aga kui keegi ootamatult ette keerab või pidurdab, siis läheb olukord pinevaks.

Esimesed tänavad olid väiksemad ja lumised. Proovisin, tagaratas läheb tambitud lumel väga kergelt ja rõõmsalt blokki. Rahulikul mootoriga pidurdamisel liiga ohtlik ei tundunud. Nagu ütlesin, siis suured tänavad olid üsna lumevabad, vaid pruun plöga siin-seal.

Koju tagasi tulin igaks juhuks üsna varakult, et pimeda ja tööpäevalõpu automasside peale ei jääks. Parklasse jõudes teadsin, et nüüd võib Vespale mõneks ajaks katte peale tuua, ei kisu selliste oludega enam sõitma. Põnev ja huvitav on kindlasti - juba selle pärast, et teada saada, kuidas ratas käitub, mida saab ja mida ei saa (kuigi selle teada saamine eeldaks enda ohuolukordadesse panekut). Aga ohutunne on liialt suur ja nii ei ole ringi põristamisest enam naudingut.

Näis, mis ilm teeb. Kui lumi ära sulab, siis näeb mind jälle Tallinnas rini põristamas.

Enamikel rolleritel on istme all panipaik, näiteks kiivri jaoks. Mõned osavamad sobitavad sinna aga korraliku musakeskuse, millega tänavanurgal pidu panna. Allolevas videos on istme alla koguni autoraadio integreeritud. Kahju, et ratast ennast nii vähe näidatakse, tundub päris ilus värvikombinatsioon ka peal olevat.

Loe edasi…

UrbaanUrri saabus esimene kaastöö Andres Septeri sulest.

Ma olen alati tahtnud endale automaatkastiga mootorratast, ehk maxi-scooterit. Manuaalkast lihtsalt on kohe alati tundunud selline mõttetu ja ebameeldiv tüütus. Tegin eelmisel aastal agaralt uurimistööd, millise maxiscooteri/automaatkastiga ratta saaks circa 70-80 tuhande krooni eest. Lisatingimused: vähemalt 15″ veljed ja töömaht 500+cc. Meie teeolude juures on imho 15″ velg miinimum, seda enam, et plaanis oli ka katteta teedel sõitmine. 500cc sai piiriks pandud, kuna tuttavad tsiklimehed hoiatasid - 250cc maksab “peaaegu” sama palju, aga niipea kui sul on 250cc hakkad kohe suuremat tahtma.

Yamaha Morphous

Loe edasi…

Tore karge talv on kohale jõudnud. Valge hommik ajas täna üsna varakult üles, aga tükk aega istusin kodus, põrnitsesin ilm.ee Tallinna temperatuurinäitu ja mõtlesin, et kas tasub rolleriga tööle minna või mitte. Mureks olid peamiselt näpud ja see, kas roller pärast kontori parklas enam käivitub. Eile õhtul -5 juures mõtles hetke enne kui käima läks ja siis pidi ka gaasi keerama, et mootori soojaks tõmbaks.

Näpudega läks enam-vähem - toppisin oma kevad-sügiskinnaste alla veel õhukesed jooksukindad ja liiga külm ei hakanud. Kaua niimoodi jamada ilmselt tervislik pole, sestap sai eile lõpuks netist lenksumuhvid tellitud (bikefactors.com-ist leidsin lõpuks). Ilm.ee reklaamis välja, et -11 peaks olema, Vespa kraadiklaas näitas kõige rohkem -9.

Töösõit on mul nii 10-15 kilomeetrit, väga rohkem praeguse riidekomplektiga sõita ei tahakski. Kihte on seljas päris mitu - windstopperiga aluspesu, päevasärk ja õhuke pikkade varrukatega särk (nendega olen kontoris), soe kampsun, sõidujope. Jalas samamoodi windstopperiga pikk aluspesu, teksad ja tuule- ja veekindlad pealispüksid. 2 paari sokke ja tavalised tossud ning windstopperiga näomask ja lahtine kiiver mõlemas otsas komplekti lõpetamas.

Pikemalt saab talvel sõitmisest lugeda loost Rolleriga talvesõidu ABC.

Veel enne, kui UrbaanUrri kirjutama hakkasin, sai oma kodukal Honda Big Ruckus rollerist kirjutatud. Ei hakka postitust siia üle kopeerima, aga keda huvitavad natuke teistmoodi rollerid, leiab jutu ehk huvitava: Honda Big Ruckus - teistmoodi roller

Aega läks, aga sain lõpuks rollerile naelkummid alla ja selle aasta esimene sõit tehtud. Maha sadanud lume ja natuke jäisteks kippuvate teede valguses väga hea ajastus. Poes hoiatati, et nüüd läheb asfaldi peal ka libedamaks. Proovisin, sai tõepoolest tagaratta kõva pidurdamisega naelte peal libisema. Ja jäisemal kohal gaasi keerates ratta ilusti all ringi käima. Nii et imevahendiga libisemise vastu kindlasti tegu pole.

Sõita oli uus ja huvitav. Naelad krõbisevad all, sõiduheli on palju tugevam. Harjumatu rappumine veel lisaks ja tunne on selline, et kurvides võiks pidamist vähem olla, aga ilmselt mängib ka 1,5 nädalat sõidupausi enesekindlusega väikseid vigureid. Ehk saab mõnel õhtul natuke tõsisemalt kuhugi libedasse kohta minna ja uusi kumme katsetada.

Ja head uut sõiduaastat :)