Roller sai enne jõule kummivahetusele viidud ja ise ära Tartu mindud (ei tihka nii pikka sõitu ette võtta), jaanuaris jälle ratastel. Päris ära sõiduteema aga ei unune, sõbrad saadavad toredaid kiivriviiteid.
See legomehikese naerunäoga kiiver on kunstnik-disainer Sebastian Errazurizi töö. Näeb jaburlõbus välja, Eesti liikluses võiks väga positiivselt mõjuda ja autojuhtidele naeratuse näole vedada. Vaevalt, et seda osta saab ja visiiri läbinähtavuski pole päris kindel.
Teine, tõsisem uudis, tuleb Vespalt, kes mõnda aega tagasi kolm uue disainiga retrokiivrit turule tõi. Vespa online-poes seda ei leia, aga kui pressiteadet uskuda, siis Piaggio (Vespa tootjafirma) edasimüüjatelt peaks tellida saama. Kujundusi on kolm - Briti Union Jack lipuvärvides, Royal Air Force’i tunnuslogoga (pildil koos Vespa S125-ga) ning Itaalia lipuvärvides (need kolm on väga traditsioonilised Vespa ja retrorolleri tunnusmärgid). Kaalub alla kilo, suurused XS-XL ja hind võiks 1300 krooni juurde jääda. Eraldi on võimalik otse kiivri külge kinnituvad prillid tellida. Uudise leidsin crash.net-ist.
Selle saidi pealkiri kohustab lõpuks kirja panema rolleriga talvesõidu ABC. Olen jupphaaval erinevatest asjadest kirjutanud ning lisaks palju netist juurde lugenud, aga ei tea, et väga head eestikeelset ühest lugemist oleks. Praegused ringi põristajad avastavad ise katsetades, aga ehk aitab järgmisel talvel siinne tekst mõnel uuel proovijal hooaja pikemaks venitada.
Hilissügisel, talvel ja varakevadel sõites tuleb kolmele asjale tähelepanu pöörata - iseendale, oma rollerile ja sõiduoludele. Loetu põhjal kipub Eesti rollerifoorumites tähelepanu olema vaid naelkummidel ja gondlikaitsetel. Minu arvates on sõitja ise kõige olulisem nii et alustame sellest.
Foto: mennyj
Loe edasi…
Täna hommikul oli ilmselt külmim ilm, millega rolleriga sõitnud olen. Kodune kraadiklaas näitas -4 C, veel praegugi näitab ilm.ee -1 C. Tänu paarile viimasele kuivale päevale pole libedust teedel üldse näha ja sõita on väga mõnus. Eriti sellise karge hommikuga nagu täna. Boonuspunktid Kaarli kiriku valgusfoori taga seistes Hermanni tornist kõlama hakanud hümnile. Kuidagi tore oli, eriti teades, et ümberringi seisvad autojuhid ei tea hümnist, ega just tõusnud päikesest midagi :)
Rukka windstopperiga* aluspesust. Käisin eile Loodusinvestis ja ostsin nii särgi, kui püksid, mõlemate hind 900 krooni kanti. Konkreetne mudel on Rukka Next 2 Skin, mis pole liibuv, vaid “lotendab”. Rukka ise ütleb, et seda võib nii alumise, kui teise kihina kanda. Tundus võrreldes liibuva mudeliga kvaliteetsem, kaeluseosa oli kõrgem ja windstopper on ka kätel (teisel vaid kehal). Päevasärgi alla mahub ilusti nii et väga suurt vahet pole, nagunii võtan tööle jõudes nad ära.
Hind oli kallivõitu (teine mudel oli poole odavam), aga tervis ja sõidumõnu on kallimad. Vähemalt nii ma lootsin. Nüüd on kaks tavalist sõitu seljataga ja esmamulje on positiivne. Tänahommikuse külmaga jätsin tüütud teksade peale tõmmatavad püksid koju ja ei pidanud otsust kahetsema. Kogu keha (okei, jala- ja käelabad jäävad välja) kattev windstopperikiht tundub tõesti sõidusoojusele väga positiivselt mõjuvat. Käed ja eriti silmad on selgelt praegune nõrk koht külmailma sõidu nautimisel.
Kui teema huvitab, siis võib juurde lugeda Web Bike Worldi sooja aluspesu testi: Cold Weather Motorcycle Clothing - Motorcycle Windproof Underwear
* Windstopperiga e. tuuletõkkega lamineeritud tuulekindel ja hingav materjal on Gore-Texile sarnane, kuid erinevalt viimasest pole windstopper veekindel. Kõige tavalisem kasutusala on fliispusade lamineerimine, et nende soojusomadusi parandada.
Vaikus ei tähenda, et oleksin rolleri nurka visanud. Pigem seda, et miskit erilist pole vahepeal toimunud. Ilm on püsinud, sõiduplaan sama… Sõita on ikka mõnus, oleks vaid rohkem päevavalgust.
Positiivse poole pealt - Loodusinvesti motopoest leidsin Rukka windstopperiga aluspesu, loodetavasti on neil see ka laos olemas. Olen viimastel sõitudel tavalise talvise sooja pesu alla pannud, aga tuul tühistab suuresti lisasooja ära kohe. Rukka pesu kohta olen ainult häid sõnu kuulnud, peab proovima.
Tagakumm hakkab vaikselt läbi kuluma. Koos võimaliku libedusega paneb natuke muretsema ja plaanima, et mis kumm järgmiseks alla saada. Motoboxist juba nädalaid tagasi tellitud talvekummid pole ikka kohale jõudnud, tuleb vist vaadata, ega äkki mõni teine pood neid ei paku.
Ja kui varustuse peale jutt jälle keeras, siis biker.ee foorumist jäi silma praktiline link, kuhu keegi agar kokku kogunud miljon mototräna müüja veebiviidet nii Eestist kui välismaalt. Pole jõudnud neid ise läbi vaadata, et mis rollerisõitjale kõige kasulikumad, ehk kunagi tulevikus. Neti.ee mootorratta kataloog on teile viiteallikas.
Detsember jõudis kätte ja sain esimese sõidu tehtud. Eelmise nädala reede öösel Tallinnas maandudes tundus küll, et äkki enam ei saagi rattaid alla. Lund tundus juba piisavalt palju olevat. Laupäeval autoga liigeldes sõitis aga kusagil üks päris mootorratas vastu, mis lootust andis. Pühapäevase sooja ja vihmaga tõmbas Tallinna põhitänavad jälle puhtaks ja täna hommikul ronisingi “pulti”. 5 kraadi sooja on lausa rõõm sõitmiseks.
Päeval kontoriaknast paistev lörtsisadu tegi natuke murelikuks, aga õnneks oli libe vaid parkla, tänavad vaid märjad ja nähtavus autode poritormi tõttu visiiri taga olematu. Rahulikult pikivahet hoides sai aga avatud visiiriga ilusti sõita. Lenksumuhvi ei õnnestunud saada, aga paar posti tagasi räägitud ninjamaski ei oska küll ära kiita. Näol ja kaelal on mõnus soe.
Biker.ee-s käib tore “kõvatamiseema”, kes kauem sõita jõuab :) Et nii külm sõita poleks, siis loen vaikselt Austraaliale-tiir-peale juttu (aiäth oldmopedile viitamast). Ja teine viide ka - Vespa Vagabond on 30-aastane ameeriklanna, kes Vespaga läänekaldalt idakaldale sõitis.
