Kirjutamispaus jälle kord reisimisest tingitud. Täna leidsin ühe jagamist vääriva loo. Nimelt sõitis Reutersi korrespondent Agnieszka Flak oma 125-kuubikulise Vespa rolleriga Londonist Helsingisse. Pool teed oli tal tagaistmel sõbranna, tagumisel pakiraamil ja jalgade vahel reisikott. Distantsi käis tal rataste alt läbi 2700 kilomeetrit, aga võttis see 4 päeva, keskmiseks kiiruseks hullumeelsed 90 km/tunnis (kõlab natuke uskumatult). Viide: From London to Helsinki on two little wheels
Laupäeval olnud mõnus karge ja päikseline ilm meelitas natukene niisama välja sõitma. Harjumuspäraselt keerasin rollerinina Pirita suunas (kunagi peaks pikemalt kirjutama Tallinna ümbruskaudsetest sõiduvõimalustest). Kodune kraadiklaas arvas välistemperatuuriks paar kraadi sooja, mis pani veidi soojemalt riietuma. Tõmbasin kõige alla spordipesu ja teksade peale vihma- ja tuulekindlad lisapüksid. Eriti soojad need mul pole, aga ilma oleks ilmselt päris ruttu külm hakanud. Lisaks vahetas tavapärase kaela ümber käiva fliisi välja värskelt soetatud windstopperiga ninjamask (ostsin selle sportsbikeshop.co.uk-st), mis päris pikalt jope alla ulatub.
Viimsi poolsaarel Randvere teel pidasin rolleri tee ääres kinni, et veidi vaadet imetleda ja rollerist üks pilt (mobiilikvaliteet, vabandused) teha. Sellel on see sõidutekk enam-vähem tööasendis näha.
Kiirust väga üle 60 km/h arendada ei tahtnud, sest siis kippus juba külmaks minema. Ja aeglasel sõidul jõuab rahulikult ringi vaadata, uusasulaid vaadata, talvise madala päikese poolt punaseks joonistatud maastikku vaadelda jne. Teise pausi tegin mere ääres, et esitule peal käsi soojendada, kindamure pole ikka veel lahendust leidnud. Esituli on aga peopesade soojendamiseks ideaalne :)
Kokku kerisin läbi 45 kilomeetrit, rohkem väga poleks tahtnud, keha jõuab parajalt maha jahtuda. Natuke tuulutamiseks (kaua sa seda otse mööda Sõpruse puiesteed tööle sõitmist ikka nautida jõuad) imemõnus ring. Loodetavasti tuleb sellist ilma nädalavahetustel veel.
Tööreisi tõttu tuleb nüüd sunnitud sõidupaus, näis, mis vahepeal Eestis ilm teeb. Täna hilisõhtul koju sõites pilkus termomeetril -1, aga nagu ikka on suurematel tänavatel asfalt puhtaks sõidetud. Temperatuuri langedes olen särgi all hakanud spordipesu kandma, näppude ja näo külm tuleb järgmisena ära lahendada.
Londonis käigust loodan rollerdamiseks ka natuke tulu tõusvat. Nimelt loodan sealt mõnes rolleri-mootorratta poest lõpuks lenksumuhvid leida. Eestis saada olevad Vespa lenksudele ei mahtunud ja veebipoodidest ei ole väga head mudelit leidnud. Ja windstopperiga ninjamaski toon ka ära.
Tagasi jõudes võiksid naelkummid ka juba poes oodata. Ei oskagi öelda, mida siis veel vaja võiks minna.
Kuna külmas sõitmisest on palju juttu olnud, siis lõppu viide rolleriblogile Scooter in the Sticks, mille autor Steve Williams. Steve on ka aasta läbi sõitja, kuigi talv tundub Pennsylvanias natukene pehmem olevat, kui meil krõbedamatel aegadel. Tema sõitmised teeb aga huvitavaks peamiselt linnast välja viivad rajad. Steve on tublisti ka talvel sõitmise spetsiifikast (nii varustuse kui sõiduohutuse mõttes) kirjutanud. Vaata näiteks tema talvekinnaste põhjalikku ülevaadet.
Reedene sõit oli üsna vastik. Mitte libeduse ega temperatuuri tõttu. Nuhtluseks oli hoopis olematu nähtavus. Nii hommikul kui õhtul sadas sellist naljakat seenevihma, mis koos autode rataste üles keerutatava poriga moodustas kiivri visiirile tüütu märja porikihi. Ega sellisel puhul väga paljut teha polegi - tuleb kiirust vastavalt kohendada, näpuga aeg-ajalt visiir jälle puhtaks tõmmata (osadel kinnastel on kohe küljes visiiri pühkimiseks mõeldud sirge servaga plastmass-kummiriba) ja liikluse ning teed ületavate jalakäiate osas eriti tähelepanelik olla. Kojameestega kiivrit vist veel poest ei saa.
Motomaania.ee on üks parimaid allikaid, kust eestikeelseid rolleriuudiseid leida võib. Sait kajastab küll rohkem mootorratastega seotut - uudised, võistlused, kokkutulekud jne, aga vahel eksib sisse ka rolleriteemat. Näiteks hiljutised uudised Daelim B-Bone‘i, Piaggio X7‘e võiKymco 699-kuubikulise Myroad 700 kohta. Eraldi tasub veel viidata Helen Urbaniku loole “Pariisi tänavapilt: kõik mahuvad ära“, mis sealset rollerikultuuri kirjeldab.
Sügise saabumise ja ilmade külmenemisega muutus ka rolleriga sõit märgatavalt jagedamaks tegevuseks. Tuule- ja vihmakindlate pükste jalga vedamine on paras tüütus, eriti, kui igapäevane edasi-tagasi sõit on vaid 25 kilomeetrit. See laiskus plus Londonis nähtud rollerite sõidutekid viisid mind Motoboxi, kust endale Vespa sõiduteki tellisin. Paar nädalat läks aega (poe enda kommentaar oli, et Soomes, kust kaudu asju tellitakse, ei ole keegi seda tekki varem tellinud) ja oligi võluvahend kohal.
Sõidutekk kinnitub roolisamba külge, ulatub külgedelt põrandani-kereni ja ülevalt täpselt sõitja kehani. Spetsiaalse laia kummipaelaga saab selle ümber keha kinnitada, et tekk paigalt ei liiguks. Roolisambast hoiab Vespa tekk kinni magnetitega, mis on täiesti geniaalne lahendus. Teiste tootjate (näiteks Urbano Tucano) tekid kinnituvad spets rihmasüsteemidega ja on seetõttu kasutatavad erinevatel rolleritel (ostes tasub alati kontrollida, kas konkreetne tekk sinu mudelile sobib), aga nende kinnitamine ja eemaldamine on aeganõudvam tegevus.
Väikese harjutamisega saan teki tänu magnetkinnitustele külge-maha umbes minutiga, aga olen seda praegu nii tasulises parklas kui päeval kontori ees lihtsalt külge jätnud.
Loe edasi…
Kuu aega tagasi Motoboxis käies (tegeleb Vespade müügi ja hooldusega) vaatasin korraks naelkumme, mis mu rollerile sobiksid. Siis pikalt uurima ei jäänud, sest ei arvanud, et mul neid vaja läheb. Nüüd aga kisuvad teed vaikselt libedamaks, hooaega tahaks aga jätkata. Siit ka mõned küsimused.
* Kas rolleril-mootorrattal on üldse naelkummidest abi? Pidamispunk on ju ikkagi sama suur ja kaks ratast libedal just erilist toetust ei paku.
* Kui keegi lugejatest kasutab (või on kasutanud), siis palun jagage kogemust - mida ostmisel silmas pidada võiks, kuidas sõidustiili muutma peaks jne.
Huvitaval kombel ei kipu rolleri naelkummidest keegi foorumites väga kirjutama. Isegi kui talvevarustusest (riietus, soojendusega käepidemed, sületekid) räägitakse üsna hoolega.
Lisa: Ei osanud töökaaslastest kaherattaliste omanikud eriti midagi tarka öelda ja biker.ee foorumist ka asjalikke kommentaare ei leidnud. Otsustasin ise ära proovida ja tellisin komplekti. Hinnaks 2200.-
Täna hommikul pani koduse kraadiklaasi ja ilm.ee -2 C ühistranspordi vooruste üle mõtisklema. Lükkasin ikkagi motojope selga ja sammusin garaazhi, plaaniga ümbruskaudsetel tänavatel üks tiir teha, et tee libedust kontrollida. Riidesse kuidagi eriliselt ei pakkinud, tavaline kampsun, jope, kaelafliis ning sooja sisuga nahkkindad, millega olen kevadest saadik sõitnud.
Poolel teel (hommikune tööle sõit on kokku vast 10 kilomeetrit) hakkasid näpud külmetama ja silmadelgi oli külmavõitu. Leidsin ennast jälle mõtlemast, et paar hooaega külmasid näppusid ja vanaduspõlves on mõnusad liigesevalud näppudes garanteeritud. Ilmselt tuleb kas soojemad kindad lisaks muretsema või sõitmise lõpetama. Võib-olla proovin homme hommikul oma lumelauakindaid, nendega on ju ometigi -10 kraadi juures ilusti hakkama saadud.
Silmade osas oskan vähem ette võtta, ilmselt tuleb mingid kinnised mulliprillid soetada.
Tee libedusega on nii ja naa. Kesklinn ei tundu libe, Sõpruse puiestee suures ulatuses samuti mitte, aga Akadeemia tee ringilt edasi võtsin hoo juba väiksemaks. Kontoriaknast õue vaadates on muru lumest valge…
Vaatan, et tuli paari nädala tagusele jutule sarnane postitus.
