Olen paar õhtut rolleriteemadel ringi surfinud ja mõned täitsa asjalikud viited kogunenud.
Modernvespa.com - asjalik ja aktiivne Vespadele keskenduv foorum, aga räägitakse kõikvõimalikust rollerdamisega seotust.
Crazzo on USA firma, mis teeb mõnusa välimusega motojakke. Selliseid, mis ei karju “tulen just ringrajalt”, vaid kõlbavad kenasti ka niisama selga visata.
Lambretta Clothing - Legendaarse rolleribrändi nime kandev riidefirma, mis küll otseselt sõiduvarustust ei tee ja laseb natuke Briti 60ndate mod-liikumise, “Quadrophenia” (soovitan kõigil rollerifännidel filmi vaadata, kuigi kätte saamine võib keeruline olla) ja The Who seljas liugu. See-eest leiab saidilt veidi Lambretta ajalugu, vanu reklaame ning bändi The Who ajalugu.
Scootechi riidevalikus leiab Tucano Urbano jakke ja mantleid, mis jälle Eestis saadaolevast kange motomehe varustusest erinev. Osadel jopede kaitseomadused on veidi küsitavad, aga ütlen ausalt, et sõidan ka ise vahel tavalise nahkjopega, millel õla- ja küünarnukikaitsmed puuduvad.
Mul on kiivrikiiks - tahaks neid koguda. Küll mitte kõiki, aga erinevatelt tootjatelt on väljas piisavalt palju ilusaid ja lahedaid kiivreid, et tahaks erinevaid proovida. Täna olen kahe avatud kiivri omanik. Vespa musta Copteri ostsin koos rolleriga ja olen sellega väga rahul - näeb soliidne välja, istub mugavalt ja kindlalt peas, visiir on piisavalt suur, et ka maanteel silmadele tuule eest kaitset pakkuda.
Nexxi Airi tellisin sel kevadel lisaks, sest kontseptsioon ja välimus tundusid põnevad. Airi omapäraks on maksimumini arendatud ventilatsioon, mis väljendub külgedel olevates õhuavades (tavalise kooriku asemel on seal traatvõrgud) ja ka siseküljel on õhuavasid rohkem, kui arvata oskasin. Visiir on üsna napp, linnasõiduks piisav, aga maanteekiirustel hakkavad visiiri taga tekkivad tuulepöörised silmi väsitama. Suvel palavate ilmadega oma “hingamise” tõttu ideaalne.
Praktilistel kaalutlustel võiksingi ehk vaid maantesõidule mõelda, et oleks üks kas lõuani ulatuva visiiriga või hoopis kinnine kiiver. Seda eelkõige kahel eesmärgil. Esiteks sõidumüra ja teiseks see sama silmi väsitav tuul. Lühikestel otsadel pole hullu, aga kui sõidad Tallinnast Tartu, siis muutuvad sellised asjad üsna oluliseks. Sõidumüra vastu kannan pikkadel otsadel kõrvapunne, tuule vastu aga lenduriprille seni leidnud pole. Vaevalt, et neid kusagil Eesti poodidest üldse saab.
Kui praktilisus kõrvale jätta, siis oleks neid “seda tahaks proovida” kiivreid ikka kõvasti. Näiteks täna pani kõrvad liikuma leitud uudis, et Vespa tõi turule kolm 70ndatest inpsireeritud kiivrit.
Sõidan ise Vespa rolleriga, seetõttu on kõik Vespaga seonduv hingelähedane.
Oktoobri alguses teatas Vespa, et lõpetab 30 aastat seeriatootmises oleva PX mudeli tootmise. Järgmisel aastal veereb liinidelt maha viimased 1000 30-juubelimudelit (pildil). Siis on selle armastatud rolleriga kõik. Ei ole uurinud, aga võib-olla on Motoboxi kaudu võimalik tellida.
Juubelimudel on 2-taktiline, 125-kuubikulise mootoriga, valged ja paljude lisadega - tagumine kroomraam, valge randiga kummid, tuuleklaas, nummerdatud reisikohver. Saadaval ainult Euroopas.
Lähiajal kirjutan enda Vespa sületekist, mille külmaks hooajaks muretsesin, seniks kiire viide, et süle-sõidutekki on võimalik ka mootorrattale soetada. Tarmo Kinkar kirjutab MC Iron Butt ajaveebis (lingi taga näeb pilti ka), kuidas ta endale sellise atribuudi kevadisteks sõitudeks soetas. Tundub olevat Tucano Urbano toode ja motika küljes paistavad olevat ka sama firma “lenksumuhvid”, mis käed soojas hoiavad.
Tallinnas (ja üldse Eestis) nähtud eksootilisematest sõiduriistadest - paar nädalat tagasi veeres kesklinnas vastu Piaggio MP3, mille teeb eriliseks kaks esiratast. Väidetavalt tagavad need parema haarduvuse ja stabiilsuse kurvides ning 20% lühema pidurdusmaa. Londonis MP3-e väga näinud pole, sügisel Horvaatias vist samuti silma ei jäänud, kevadises Roomas ja varasuvises Genfis nägin neid ringi veeremas küll. Sellel rolleril on kummaline nimi ja välimus, mis paneb kas armastama või vihkama (ma ise pole veel otsustanud, vist on lahe oma veidral moel). Piaggio MP3 on saadaval 125cc ja 250cc 4-taktiliste mootoritega.
Lõppu Briti autosaate Fifth Gear klipp MP3 testimisest Londoni tänavatel ja siserajal Vespa rolleri vastu ja viited paarile testile-arvustusele.
Videoklipp Jaapani firma Axle Corporationsi elektrirollerist/mootorrattast, mis erinevalt varasematest sarnastest elektrikaherattalistest ei vaevle tippkiiruse vähesuse ja ühe laadimisega läbitava maa lühiduse käes. Prototüüp nimega EV-X7 sõidab maksimaalselt 150 km/h ja ühe 6-tunnise laadimisega võib läbida kuni 180 kilomeetrit. Antud prototüüp on 190 kilo kaaluga paras kolakas, aga väidetavalt on firma juba tegutsemas, et ka kergem mudel välja töötada.
Keda asi huvitama hakkas, siis pressiteade 2006 aasta kevadest.
+1 C kraadiga saab sõita küll. Nagu täna hommikul tõestatud said. Eksperimendi võimalikkust tõestasid ka vähemalt kaks teist tänaval nähtud rollerit. Tööle jõudes vilkus ekraanil juba +2. Temperatuurinäidiku vilkumine on midagi uut, ei tea kas Vespa püüab hoiatada, et ei peaks sõitma?
Tõtt-öelda pani hommikul kraadiklasi näit kukalt küll kratsima. Kodus näitas -3 kraadi, ilm.ee arvas, et paar kraadi üle nulli. Täiesti reaalne jäite oht. Panin ikkagi sõidujope selga ja proovisin parklasse kõndides tee libedust. Ei libisenud, nii otsustasingi proovida.
Külm hakkas ainult näppudel, kevadel-sügisel ideaalselt sobivad Urbano Tucano nahast kindad jäävad tänase ilma puhul selgelt liiga õhukeseks. Ja fliisist näomaski asemel võiks mingi windstopper variant olla küll.
Külmaga on probleemiks ka kiivri visiiri udutamine. Näomaskist tõuseb hingeaur otse üles ja udutab fooride all seistes visiiri ära, sõitma hakates võtab aega, enne kui see sealt kaob. Häirib ja ilmselt ka mitte kõige turvalisem. Olen lahenduseks võtnud foori all peatudes visiir üles tõsta ja sõitma hakates jälle alla lasta. Tüütu, aga vähemalt näeb ilusti sõita.
Urbaan-Urr - miks? Sest Eestis ei kirjuta keegi rolleriasjadest. Foorumites jauravad noored kutid sellest, kuidas oma 50-kuubikuline ikka vingemaks tuunida ja lahendavad tehnilisi hädasid. Mootorrattamehed rolleril liikujaid liiga tõsiselt ei võta ja motopoodides rollerispetsiifilist varustust eriti saada pole.
Olen ise teist aastat sõitmas, pidevalt kaasnevad uued teemad ja avastused, miks mitte neid siin jagada. Sarnaselt sai 5-6 aastat tagasi fotograafiaga tegelema hakatud ning paralleelselt foto.diip.ee fotosaiti kirjutama hakatud. Ja nagu tagasisidest kuulda, siis on paljud algajad sealt abi ja innustust saanud. Ehk läheb siinse saidiga sarnaselt. Eelkõige kirjutan aga endale. Tutvustuseks pilt 2007 aasta aprillist, kui oma praeguse sõiduriista Vespa GTS 250i olin värskelt kätte saanud.
